22 April 2022

Henry Linnard

Reporteritund. Piiriülene loodus

Vikerraadio Reporteritunni saates osalevad Tartu Ülikooli loodusgeograaf Jaan Pärn, Keskkonnaministeeriumi piirivete erisaadik Harry Liiv, kalauurija Meelis Tambets ja Keskkonnaagentuuri ulukiuurija Peep Männil, kes räägivad, miks on loodus tegelikult piirideta, kas Eestil toimib tänases situatsioonis ka piiriülene koostöö ja millised ohud meie loodusele ja keskkonnale võivad piiri tagant varitseda.
Saatejuht on Kristo Elias.

Saade on valminud LIFE IP CleanEst projekti raames Euroopa Liidu LIFE programmi toel.

Kuula saadet SIIT.

Keskkonnakoostöö Venemaaga on viidud miinimumi

Autorid: Kaur Maran, Kristo Elias

Aastate jooksul välja töötatud koostöö piiriveekogude seirel ja nende olukorra parendamisel on sõjasündmuste tõttu suurelt jaolt peatatud, kuigi andmeid üksteisega veel jagatakse.

Alates läinud aasta oktoobrist on Eesti ÜRO veekonventsiooni juhtiv riik ning konventsiooni tööd juhib keskkonnaministeeriumi piirivete erisaadik Harry Liiv. Vikerraadio "Reporteritunnis" seletas Liiv, et konventsiooni üks mõte ongi, et naaberriigiga veekogusid jagavad riigid peaksid koostööd tegema, kuna loodus inimese seatud piire teatavasti ei tunne.

"Näiteks on meil meie kõige suurema naaberriigiga olemas eraldi leping, oleme selle raames koostööd arendanud ja arutanud, kuidas asju teha ja mõõta. Asjasse on kaasatud veel ka Soome ja Rootsi, ühiselt on varustatud laboreid jne," ütles Liiv.

Koostöö on seiskunud

Sellise koostöö tulemusena saavad mõlema poole eksperdid praeguseks metoodikast ühiselt aru, üksteist on vastastikku täiendatud, koos on tehtud mõõtmisi ja vahetatud infot. Nagu kõigis valdkondades, on ka piirivete koostöö praegu suures osas pausi peale pandud.

"Kahtlemata peame kõik arvestama praegust situatsiooni. Jälgime täpselt seda, mis on hetkel mõistlik, oleme võtnud aluseks juhised, et teeme koostööd minimaalses mahus. Seire toimub, aga programmi alusel veekogu eri osades ehk siis meie pool piiri. Tulemusi ikka jagatakse, ohtlike ainete üle tuleb arvet pidada," ütles Liiv "Reporteritunnis." Muud arendustegevused on praeguseks aga peatatud.

Peipsi järve puhul tuleb silmas pidada, et selles kajastub palju suurema ala keskkonnaseisund. Nagu tõi välja loodusgeograaf Jaan Pärn, on järve valgla oma 48 000-ruutkilomeetrise pinnaga kogu Eesti territooriumist suurem, samas kui ainult kolmandik sellesse jõudvast veest tuleb Eestist. Koguni pool on pärit Pihkva linna juures Pihkva järve suubuvast Velikaja jõest.

"Ega me rohkemat õieti teagi, kust see reostus seal suures Velikaja jõgikonnas tuleb. Teoreetiliselt on teada, et 90-ndate alguses kukkus sealgi põllumajandus kokku, nii et eelduslikult peaks reostus olema oluliselt vähenenud, aga näeme, et ta hoopis suureneb," ütles Pärn. Seda, et suurem osa reostusest jõuab Pihkva ja Peipsi järve just Velikaja kaudu, kinnitavad nii mõõtmised kui ka kaugseire abil tuvastatud vetikapuhangud.

Kui algaastatel oli Eesti-Vene  piiriülese koostöö fookus reovee puhastamisel, siis nüüd on see nihkunud pigem hajareostuse ja selle summaarse mõju hindamisele. Samas on Jaan Pärna sõnul täiesti võimalik stsenaarium, mille käigus suudab üksik reostusallikas põhjustada kogu vesikonnas märgatavat saastumist. Nii on näiteks Neeva jõe üks suurem saastaja Laadoga järve ääres paiknev hiiglaslik kanafarm, mille heitmed jõge mööda edasi liiguvad.

Lisaks on üks n-ö kahtlusalune ka metsatööstus, kuna lageraie soodustab mulla ärakannet, mis võib samuti arvestatavas hulgas toitaineid vette .

Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve puhul on Pärna kinnitusel selgelt näha, et ka järvedes toimub tajutav põhjasuunaline vee liikumine. Kõige tugevam on see Lämmijärves, kus paadidki pidevalt vaikselt Narva jõe lähte suunas liiguvad. Kokkuvõtvalt võib Peipsi keskkonnaseisundit pidada pigem pigem keskpäraseks ja kindlasti ebastabiilseks.

"Selge see, et koostöö, seire ja reostamise piiramise puudumine olukorda kuidagi paremaks ei tee, pigem vastupidi. Peipsi ja tema valgla on ikkagi terviklik süsteem ja iga valglat tuleks kindlasti majandada tervikuna. Koordineeritud tegevus oleks kindlasti kõige parem – saaksime teada reostuse allika, töötaks välja meetmed ja rakendaks parimat teadmist. Praegu me ei tea, mis teisel pool piir toimub ja see on juba nagu Aafrikas, kus piirijärvede osas valitseb suuresti teadmatus," ütles Pärn.

Narva jõgi kuival

Kui piirijärvede puhul on põhjust rääkida saastest, siis Narva jõe puhul on suur osa sängist viidud tänaseks looduslikust seisust nii kaugele kui võimalik.

"Seal on asjad ikka väga korrast ära. Kui hakata mõtlema, et jõe kõige väärtuslikum elupaik – selle kärestikud ja kosed – on kuivad. Muidugi võiks ka Peipsi alati paremas seisus olla, kuid piiriveekogudega on kord juba see jama, et neid ei saa ainult ühelt poolelt korda seada," tõdes kalateadlane Meelis Tambets.

Kui võtta arvesse, et veekogudele on alati kõige parem, kui need on kõige looduslikumas olekus, siis Narva jõele rajatud veehoidla ja hüdroelektrijaam on selle oleku muutnud suures ulatuses täiesti mittelooduslikuks ja see annab tunda ka elustikus.

 

Hüdroelektrijaama loomise tagajärel on Narva kuulsad kosed kuivale jäänud. Autor/allikas: "Osoon"

"Juba aastakümneid on seis väga halb. Narva jõe looduslikku lõhe populatsiooni sisuliselt ei ole enam. Teine teema on tuur, keda oleme sinna spetsiaalselt asustanud lootuses, et ta end püsivalt sisse seab. Ning angerjale on hüdrojaama ehitus mõjunud veelgi hullemalt, kuna tema ei saa nüüd enam jõge mööda üles rännata ning sellega on talt ära võetud väga suur eluala," tõi Tambets välja markantsemaid näiteid.

Kalade kadumine on eriti märkimisväärne arvestades, et just kalarikkuse tõttu on ka linna vapil kujutatud kaks hõbedast kala. Ka linna vanimal teadaoleval pitsatil, mis on pärit aastast 1385 kujutati tuura.

Üheks probleemseks kohaks Narva jõe seisundi hindamisel on asjaolu, et seni on selle kohta tehtud vähe kalastiku-uuringuid. Hiljuti LIFE IP CleanEst programmi raames valminud uuring on üks esimesi süstemaatilisi töid, milles joonistub välja jõe eriilmelisus.

Üldistatult võibki öelda, et Narva jõgi hõlmab endas kolme erinevat veekogu, kuna jõe ülemjooks, pais ja alamjooks moodustavad täiesti erinevate kooslustega ökosüsteemid, mille seisundi hindamiseks on kõige olulisem näitaja kalastik. Hiljuti LifeCleanEST programmi raames valminud uuringus registreeriti kokku 35 kalaliiki, kellest levinumad olid ahven, haug, hõbekoger ja muud mujalgi Eestis levinud kalad.

Märkimisväärne oli ka kaitsealuste vingerja, nugakala ja tõugja leidmine, aga võõrliik kaugida-unimudila leid jõe alamjooksul. Liigilise koosseisu erinevus tuli välja ka jõelõiguti. Kui allpool veehoidlat registreeriti 35 kalaliiki, siis ülemjooksul leiti neid 21 ja veehoidlas 18.

Ka uuringu pressiteates tõdesid selle autorid Mart Thalfeld ja Einar Kärgenberg, et püsiva vee puudumine Narva koskedel ja kanjonis on jõe seisundi suurim probleem ning avaldasid lootust, et see lähitulevikus "riikidevahelises koostöös" lahendatakse.

Koskede taastamine oleks üks suurematest piiriülestest keskkonnaprojektidest, mida üldse ette võtta saaks, aga seni on Vene pool sellele vastu seisnud. Üks muredest on seotud sellega, et kardetakse hüdroelektrijaama kuivale jätta. Meelis Tambetsi sõnul saab sellest probleemist siiski üle.

"Hüdroenergia ja looduskaitse lahendamiseks on olemas lihtne variant suunata 15 protsenti jõe veest koskedele. See lahendaks juba paljud probleemid. Muidugi ega Narva veehoidlaga praegu midagi erilist ette võtta ei saa, ju ikka nii jääb, aga lahenduse osa peaks olema ka see, et angerjas pääseks paisust ülesvoolu. Ühel ilusal päeval, kui Venemaa kapitulatsiooniaktile alla kirjutab, võiks sinna ka selle kirja panna, et tehku ka Narva jõgi korda," ütles Tambets.